Ükskord 13-ndal sajandil läks üks naine Läänemaal Parisselja rappa ja uppus pehmes kohas ära. Oli kurb, aga hea ka, sest hiljaaegu umbes sada aastat tagasi leiti ta turvalise turba vahelt jälle üles. On seadus, mis ütleb, et kõige paremini säilivad asjad lauka põhjas. Vaat laekast võivad asjad kaduma minna. Mis vaja pikaajaliselt alles hoida – laukasse.
Siis tulid Teadjad, noogutasid ja kirjutasid ja joonistasid tema pealt kõik üles, kuidas Ükskord elu käis.
Nii saidki Musamarja naesed endile rõiva selga.